Ürgse Naiselikkuse piirangute kõrvaldamine Südameruumides 27.03 kl.19.00

… naisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke  hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes.  Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama.  Ja kui me isikustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.

Ilma ürgnaiseta pole naisterahvastel vaimukõrvu, millega talletada hingekõnet või kuulata omaenese siserütmide kuminat. … Ürgnaine reguleerib naisterahvaste  elutalitust, ta asub nende südames. Samal viisil reguleerib inimsüda ihutalitust. Kui me kaotame kokkupuute oma vaistlike hingeliigutustega, siis on meie elutalitus poolenisti rikkis. Kujuvõtud ja hingejõud, mis on naissoole omased, ei saa täielikult välja areneda. Kui naisterahvas on ära lõigatud oma põhilisest hingelättest, siis muutub ta liiga mõistlikuks, tema loomusunnid ja loomulik elutsükkel kaovad, need neelduvad kultuursusesse või intellekti või egosse – olgu siis tegemist tema enda või kellegi teise egoga.

Tunnusmärgid, mis tõelise naiselikkuse välistab, on järgmised: kuiviklikkus ja tundetuimus, väljakurnatus, kõlbeline lodevus, depressiivsus, peakaotus, enese pettalaskmine, suukorvistatud, frigiidsus.

Elutervete vaistudega naine ei lase end hirmutada, ta ei jää oma arengus seisma, ei mineta inspiratiivsust ega vaimuelevust; ta ei kaota hingeküllust ega tähendusrikkust, ta ei lange häbisse, ta ei turtsu ega särtsu, ta ei mängi lehtsaba ega kleepu kellegi külge, ta ei kaota loovust, ta ei lase end sisse mässida ega hullutada.

…Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik.

… ta on naiselikkuse läte. Ta esindab kõike seda, mis tuleneb loomusunnist – maailmast, mis on ühteaegu nähtav ja ka pilgu eest varjatud. Ürgnaine on alus ja hakatus. Igaüks meist saab temalt hõõguva raku, mis sisaldab kõiki instinkte ja eluks vajalikke teadmisi.

.. Ta on elu inkubaator. Ta on vaist ja ettenägelikkus, ta on süvakuulamine, ta on ustav süda.

Ürgnaine tähendab ideid, tundeid, tunge ja mälu…. Ta on see, kes ülekohtu peale kõuena kärgatab. Ta on elurütmide paikapanija. Ta on see, kelle ülesotsimiseks me lahkume kodunt.  Ta on see, kelle pärast me koju tagasi tuleme. Ta on kogu naissoo kõdusõnnikune algjuurikas.

… suutmine välja kannatada seda, mida me näeme, kujutab endast elujõu allikat, mis juhib naise tagasi ta süvaloomuse juurde, mis on ta mõtete ning tunnete hoidja ning tegude õhutaja.

… me peame laskma surra sel, mis on surmale määratud. See tähendab, et tuleb lasta surra neil hingeväärtustel ja hingehoiakutel, millest pole enam tuge. Erilise tähelepanu alla tuleb võtta need käibetõekspidamised, mis muudavad elu liiga ohutuks, mis kaitsevad naisi liiga hästi. Halb on ka kõik see, mis paneb naised sebima, selle asemel, et pikkade sammudega edasi liikuda.

 
Kui meie hing üleliia pikaks ajaks ema kaitsva tiiva alla jääb, siis  leiame end olukorrast, kus oleme kõik võimalikud vastuväited emale maha matnud ja sellega oma edasise arengu takistanud.

… Ometi on nii, et kui me liiga hea emaga liiga kauaks kokku jääme, muutub meie elu halliks ja meie anded jäävad varjule. Meist ei saa tugevaid isiksusi; meie hing on umbes.

Ema külge klammerdunud naise unenäod on täis võitlust: siin on tagaajamisi, ummikussejooksmist, autosid, mis ei käivitu, katkevaid rasedusi ja teisi sümboleid, mis kujutavad tõrkeid elutegevuses. Sisimas naine teab, et liiga kaua kestnud mõnulemine on hukutav.

.. Kui mehed kunagi hakkavad naistest aru saama, siis saavad need meestele õpetada kõiki kujusid, mida ürgne emasus võib võtta.

Naisterahval peab olema tahtmist põleda: kirest, sõnadest, ideedest, ihast – ükskõik kelle või mille järele, mida ta tõeliselt armastab.

Naine peab targalt valima oma sõpru ja armastajaid, sest need võivad muutuda kurja võõrasema ja nurjatute kasuõdede taoliseks. Mis puutub armastajatesse, siis me varustame nad tihtilugu suure maagi väe ja võimuga. Seda on kerge teha, sest kui me muutume tõeliselt intiimseteks, siis on see otsekui helisevast kristallist maagilise atelier´, loomisruumi lahtikeeramine. Armastaja võib luua ja /või hävitada meie eluperioodide ja mõttemaailma kõige vastupidavamadki ühenduslülid. Seepärast tuleb hoiduda hukutavast armastajast. Paremat sorti armastaja kujutab endast oivalist kokkupanu tugevast hingemusklist ja oskusest ihuliselt hell olla. Sest Ürgnaiselegi on suureks abiks, kui armastaja on hingetark, kui ta on see, kes näeb otse südamesse.

Hoolikas sõprade ja armastajate valimine, õpetajatest rääkimata, on esmatähtis selleks, et jääda teadlikuks, jääda vaistlikuks ja jääda kõikenägeva ja kõiketeadva tule hoidjaks.

Kui naised tahavad, et mehed neid tunneksid, tõeliselt tunneksid, siis peavad nad meestele õpetama midagi oma sügavast teadmisest. Mõned naised ütlevad, et nad on väsinud õpetamast, et nad on seda juba tüütuseni teinud. Aga lubage mul tagasihoidlikult kinnitada, et nad on püüdnud õpetada meest, kes õppimisest ei hooli. Enamik mehi tahab teada ja tahab õppida. Kui mehed seesugust tahtmist üles näitavad, siis ongi aeg käes asjalood neile avalikuks teha. See pole muud kui vastutulek teise inimhinge palvele.

Pole kahtlustki, et Ürgmees leiab endale pruudi kasvõi põrgupõhjast. …. Niisama on selge, et ürgne naine ei armasta kedagi rohkem kui säärast paarilist, kes on talle oma ürgsuse poolest võrdväärne. 

…et võita ürgse naise südant, peab paariline ta kaksipidisest loomusest läbi ja lõhki aru saama.

Igaüks, kes on ürgse naise lähedal, tunnetab temas tegelikult kahte naist: välispoolsemat olevust ja seespoolsemat criatura´t: üks neist elab pealispinnalises maailmas ja teine elab maailmas, mis ei ole kuigi kergesti nähtav.  Välispoolsem elab päevavalgel – seepärast ongi ta kergesti hoomatav. Ta on tihtilugu pragmaatiline, kultiveeritud ja väga inimlik. Seespoolne criatura tõuseb pealispinnale kaugelt ja sügavalt, tihti ilmub ta vaid viivuks, et siis taas kiiresti kaduda. Ometi jääb temast alati järele mingi tunne: mõnikord on see üllatas või algupärane või teadmisküllane.

Naiste kaksipidise olemuse taipamine sunnib mehi ja koguni naisi endid silmi kinni pigistama ja taevast appi kutsuma. Naiste kaksikloomuse paradoks seisneb selles, et kui üks pool on tundmustes jahe, siis teine pool on palavam. Kui üks pool on püsivam ja üsna rikkalikult liigendatud, siis teine pool võib olla jäiselt sile. Tihti on üks pool rõõmus ja nõtke, kuna teine pool igatseb jumal teab mida. Üks pool võib olla päikseline, kui teine pool on kibestunud ja kurvameelne. 

Kui naise loomuse mõlemad poolused esindavad omaette tervikut, millel on erisugused funktsioonid ja eraldi eneseteadvus, siis peab neil olema – nii nagu on ajul tema  corpus callosum ´iga tükkis – teadmus või oskus tõlkida ühe pooluse keelt ka teisele, et mõlemad poolused saaksid ühe tervikuna funktsioneerida. Kui naine ühe poole ära peidab või üht poolt üleliia teisele eelistab, siis elab ta vildakat elu, mis ei võimalda tal käiku lasta kogu oma jõudu, ja see pole hea. On vaja arendada mõlemat külge. 

…Niisamuti on ka naisel tohutu võim ja vägi, kui ta isiku kaksipidised tahud on teadvustatud ja kui neid käsitletakse tervikuna; mõttekam on neid koos hoida kui lahku lüüa. Kaksikvõim on väga tugev ja kaksipidisuse kumbagi poolust ei tohi hooletusse jätta. Neid tuleb toita võrdselt, sest üheskoos annavad nad üksikisikule üleloomuliku jõu.

…Võtab kõvasti aega ja nõuab ränka vaeva, enne kui õpime säilitama teadlikkust ega lase enam himudel õigelt teelt kõrvale meelitada.

Kui naine soovib paarilist, kes temale vaimselt vastaks, siis peab ta temale avaldama naiste kaksipidisuse saladuse. Ta peab rääkima mehele sisemisest naisest – sellest, kes koos tema endaga moodustab kahelisnaise.

Kui keegi on naise kaksipidise loomuse märkamata jätnud ja otsustab naise väärtuse üle näo järgi, siis võib ta vägagi imeks panna, kui naise ürgne loomus hingesügavusest esile kerkib ja end maksma paneb.

… Et armastada naist, peab paariline armastama ka tema ürgset loomust. Kui naine läheb paari sellega, kes ei suuda või ei taha sead teist poolt armastada, siia hakkab ta seetõttu kindlasti koost lagunema ja tast saab parandamatu vigane.

Teame, et Ürgmees on säärane olevus, kes otsib endale maist naist. Tekitagu see hirmu või mitte, aga see annab tunnistust kõige sügavamast armastusest, kui lastakse end üles erutada teise inimese ürgse hinge poolt. Maailmas, kus inimolendid nii väga kaotusi kardavad, on mõttetult palju kaitsemüüre selle vastu, et mõni teine inimhing sind oma vaimuolluses ei lahustaks.

Ürgsele naisele kõlbab paariliseks see, kelle hingerikkusteks on visadus ja kannatlikkus, see, kes on võimeline saatma teele oma instinktiivse loomuse, et see naise hingeelu telgi ääre alla poeks ja oskaks aru saada sellest, mida ta sealt nägi ja kuulis. Hea kosilane on see mees, kes ikka ja jälle tagasi tuleb, et püüda asjas selgust saada, ja kes ei lase end heidutad

Nõnda on siis mehe ürgseks ülesandeks leida naisele õiged nimed ja oma teadmisi mitte kurjasti tarvitada naise üle võimu saavutamiseks, vaid  pigem tajuda ja taibata, missugusest jumalikust ainest on naine valmistatud. Mees peab laskma sel endale peale valguda, endale lõbu valmistada, end vapustada ja koguni kummitada. Mees peab selle hingeainega kokku jääma.  Ta peab naisele kõik ta nimed ette laulma. See paneb naise silmad särama. Ja see paneb ka mehe silmad särama. Et mitte liiga vara endale puhkust lubada, selleks tuleb enne tegemist teha kaksipidisuste veel pühe nimevariandiga – see nimi on hirmuäratavam, aga ta on kõigile armastajatele olemusliku tähendusega. Kui ühte külge naise kaksikloomusest võib nimetada Eluks, siis kannab Elu kaksikõde Surma nime. Surmaks kutsutav jõud on Ürgsuse üks kahest magnetpoolusest. Kui keegi on kaksipidisuste nimesid tundma õppimas, siis põrkab ta igal juhul vastu surma paljast kolpa. Öeldakse, et ainult sangarid suudavad seda taluda. On kindel, et ürgne mees suudab. On täiesti kindel, et ürgne naine suudab. Sest see muudab neid täielikult.

…Nabamaadelt pärinevad lood kirjeldavad armastust kui kahe olendi vahelist liitu, kellel jõudude koondamine võimaldab ühel neist või ka mõlemal astuda ühendusse vaimude maailmaga ja võtta osa saatuslikust tantsust elu ning surmaga.

On kolm tegurit, mis eristavad hingelist elu enesekesksest elust. Need tegurid on: võime tajuda ja omandada uusi teadmisi, jonn edasi ratsutada ka auklikul teel ja kannatlikkus süvaarmastuse tundmaõppimisel läbi aegade.

Naise keha pinnaline jõuväli on ikka ja alati ta ilu alus. Hoopis haruldasem on kõutuum keha sisemuses, sest enamasti on lihasuretamise, piinamise või kimbutamisega see sealt välja kihutatud.

Kui me kaotame usu sellesse, et oleme väärt hoolitsust, austust ja tähelepanu, siis kaasneb sellega suur elujõu kaotus, mis omakorda toob kaasa sügava kurbuse.

Paljud naised on tundlikud selsamal moel, nagu liiv on tundlik lainele või nagu puud on tundlikud puhtale õhule või nagu hunt, kes kuuleb teise looma tungimist oma jahialasse miili kauguselt. Õigesti häälestatud naistel on oivaline anne näha, kuulda, tajuda, vastu võtta ja edasi anda kujundeid, meelekujusid, ideid ja tundeid otse välgukiirusel. Enamik naisi võib tunda väiksematki muudatust teise inimese meeleolus, nad oskavad lugeda nägudelt ja ihudelt – seda nimetatakse vaistuks. Tihtilugu liituvad mitu niisugust peent juhtniiti täisvereliseks sooneks, mis annab naisele nii palju informatsiooni, et naine teab, mis teisel meeles mõlgub. Selleks, et seda ürgset annet ära kasutada, peavad naised oleme kõigele avatud. Aga see on koguni nõnda suur avatus, et jätab piirid kaitseta, vaimu vigastatavaks ja hinge haavatavaks.

Algallikas: http://raulpage.org/huntidega.html