E 30.11.2020 11:30
Eelmine teenistus
Noorkuuteenistus 22.11 algas pühapäeva varahommikul ja lõppes kl 14.45.
Noorkuuteenistuse tulemusena tervenevad need südamehaavad, mis põhjustatud süütundest. Süütundepõhised haavad olid tekkinud läbi eelmiste elude. Ka see muster sai korrastatud.
Oli vaja eemaldada ka mmk-sid: energeetilist mustust haavadest, mis takistas iseeneslikku tervenemist.
Leevenes ka spetsiifilise ja sügava psüühilise vastuolu pinged. See on väga oluline. See tähendab, et eesmärkide/kavatsuste teostamisel avaldusid osalejatel nähtamatud/ületamatud takistused igapäevaselt.
Palun keskendu sellele (tee nimekiri), milliste plaanide teostamisel on raskusi olnud kas viimasel ajal, või läbi elu: pole jätkunud jõudu, või on tekkinud veendumus, et takistused on nii sügavad, et pead loobuma oma soovidest midagi saavutada. Kasvõi terveneda.
Noorkuuteenistus 22.11 vabastas seletamatutest takistustest. Ole tähelepanelik ja kasuta see teadlikult ära.
Kavanda uued algused.
Järgmine teenistus on novembri viimane, Täiskuuteenistus. Selle toime sõltub osalejate teadlikest kavatsustest.
Rääkige ka teenistusel osalevate lähedasega tema plaanidest, unistustest, soovidest.
~~~
Mees leidis aiast kotkamuna ja pani selle kanapessa. Kotkapoeg sündis koos teiste tibudega ning kasvas kanade seas üles.
Terve elu tegi kotkas sama, mis kanadki, arvates, et ka tema on kana. Ta siblis mulda ning otsis ussikesi ja tõuke. Ta loksus ja kaagutas. Sageli peksis ta tiibadega ja lendas paar meetrit edasi.
Aastad möödusid ja kotkas jäi vanaks.
Ühel päeval nägi ta kõrgel oma pea kohal pilvitus taevas toredat lindu tiirutamas. Tõusvaid õhuvoole kasutades ja harva oma tugevaid kuldseid helkivaid tiibu kasutades liugles too kuninglikult kõrgel sinitaevas.
Kotkas vaatas aukartusega üles. "Kes see on?" küsis ta. "See on kotkas, lindude kuningas", ütles talle naaber. "Ta kuulub taevasse. Meie oleme kanad - meie koht on maa peal."
„Jah, ma olen kana,“ mõtles kotkas ning siblis ja kaagutas edasi.
Siit loo moraal: Vaene tagaaias kasvav kotkas ei saavutanud kunagi oma täispotensiaali, ei saanud iial taeva majesteediks, kuna tal polnud aimugi, kes ta tegelikult oli. Kui me õpime iseend lähedaselt ja kohkumatult tundma, hakkab meie eneseväärikus kasvama. Igaühel meist on suur potensiaal, kuid paljud meist ei kasuta oma loomulikke andeid. Mõnikord johtub see sellest, et keskkond ja kasvatus, kaasa arvatud uskumused iseendi kohta, mis on kujunenud selle põhjal, mida teised inimesed meile räägivad, seavad enesekaitse tõkked meie rajale. Paratamatult mõjutavad meid välised jõud. Ent kui järjekindlalt puhastame peeglit, mida vaatame ja näeme, tajume, kes me tegelikult oleme, siis vaatamata neile mõjutustele, saab meie sisemine vägi kasvada, usk endasse taastub, tunnetame ennast väärtuslikuna. Kunagi pole liiga hilja. Niikaua kuni elame, on meil võimalus tiivad sirutada ja kõrgustesse lennata.
© 2020 Magissa
Noorkuuteenistus 22.11 algas pühapäeva varahommikul ja lõppes kl 14.45.
Noorkuuteenistuse tulemusena tervenevad need südamehaavad, mis põhjustatud süütundest. Süütundepõhised haavad olid tekkinud läbi eelmiste elude. Ka see muster sai korrastatud.
Oli vaja eemaldada ka mmk-sid: energeetilist mustust haavadest, mis takistas iseeneslikku tervenemist.
Leevenes ka spetsiifilise ja sügava psüühilise vastuolu pinged. See on väga oluline. See tähendab, et eesmärkide/kavatsuste teostamisel avaldusid osalejatel nähtamatud/ületamatud takistused igapäevaselt.
Palun keskendu sellele (tee nimekiri), milliste plaanide teostamisel on raskusi olnud kas viimasel ajal, või läbi elu: pole jätkunud jõudu, või on tekkinud veendumus, et takistused on nii sügavad, et pead loobuma oma soovidest midagi saavutada. Kasvõi terveneda.
Noorkuuteenistus 22.11 vabastas seletamatutest takistustest. Ole tähelepanelik ja kasuta see teadlikult ära.
Kavanda uued algused.
Järgmine teenistus on novembri viimane, Täiskuuteenistus. Selle toime sõltub osalejate teadlikest kavatsustest.
Rääkige ka teenistusel osalevate lähedasega tema plaanidest, unistustest, soovidest.
~~~
Mees leidis aiast kotkamuna ja pani selle kanapessa. Kotkapoeg sündis koos teiste tibudega ning kasvas kanade seas üles.
Terve elu tegi kotkas sama, mis kanadki, arvates, et ka tema on kana. Ta siblis mulda ning otsis ussikesi ja tõuke. Ta loksus ja kaagutas. Sageli peksis ta tiibadega ja lendas paar meetrit edasi.
Aastad möödusid ja kotkas jäi vanaks.
Ühel päeval nägi ta kõrgel oma pea kohal pilvitus taevas toredat lindu tiirutamas. Tõusvaid õhuvoole kasutades ja harva oma tugevaid kuldseid helkivaid tiibu kasutades liugles too kuninglikult kõrgel sinitaevas.
Kotkas vaatas aukartusega üles. "Kes see on?" küsis ta. "See on kotkas, lindude kuningas", ütles talle naaber. "Ta kuulub taevasse. Meie oleme kanad - meie koht on maa peal."
„Jah, ma olen kana,“ mõtles kotkas ning siblis ja kaagutas edasi.
Siit loo moraal: Vaene tagaaias kasvav kotkas ei saavutanud kunagi oma täispotensiaali, ei saanud iial taeva majesteediks, kuna tal polnud aimugi, kes ta tegelikult oli. Kui me õpime iseend lähedaselt ja kohkumatult tundma, hakkab meie eneseväärikus kasvama. Igaühel meist on suur potensiaal, kuid paljud meist ei kasuta oma loomulikke andeid. Mõnikord johtub see sellest, et keskkond ja kasvatus, kaasa arvatud uskumused iseendi kohta, mis on kujunenud selle põhjal, mida teised inimesed meile räägivad, seavad enesekaitse tõkked meie rajale. Paratamatult mõjutavad meid välised jõud. Ent kui järjekindlalt puhastame peeglit, mida vaatame ja näeme, tajume, kes me tegelikult oleme, siis vaatamata neile mõjutustele, saab meie sisemine vägi kasvada, usk endasse taastub, tunnetame ennast väärtuslikuna. Kunagi pole liiga hilja. Niikaua kuni elame, on meil võimalus tiivad sirutada ja kõrgustesse lennata.
© 2020 Magissa
Kommentaarid
Lisa kommentaar